Algselt õmblesid inimesed loomade nahad torukujulisteks struktuurideks, et rahuldada tootmis- ja tööjõuvajadusi. Pärast pikka aega, 17. sajandi lõpus, tootsid Hollandi vennad Van der Heydenid pikiõmmeldud lõuendivoolikuid, mida tollal tuletõrjes laialdaselt kasutati. Hiljem, kui kumm tuli rahvusvahelisele turule ja arenes vulkaniseerimistehnoloogia, tekkisid kummivoolikud-ja ka traadi, kanepiköiega või muude kangastega soomustatud kummivoolikud-. Kummivoolikud ei sobinud aga teatud tehniliste vahendite, näiteks kõrge temperatuuriga vedelike (aur, kuum õhk), krüogeensete vedelike (vedel vesinik, hapnik, heelium) või söövitavate ainete (bensiin, petrooleum, happed, leelised) transportimiseks. Nende ohutust ja töökindlust oli eriti raske tagada kõrgel-temperatuuril.
Järelikult nihkus tähelepanu metalltorudele; muutes metalltoru geomeetriat, et tekitada selle sise- ja välispindadele lainetusi, võib toru saavutada kummivooliku paindlikkuse, pakkudes samas vastupidavust kõrgetele ja madalatele temperatuuridele, vananemisele ja korrosioonile. Nii sündis metallist lõõts-metallist vooliku põhikomponent-.
1855. aastal avaldas Saksamaa esimese lõõtsade tootmise patendi, kasutades olemasolevatest ehete valmistamise tehnikatest{1}} tuletatud põhimõtteid. 30 aastat hiljem töötasid prantslane E. Levavasseur ja sakslane H. Witzenmann koostööd uut tüüpi metallist lõõtsade väljatöötamisel, tagades 1885. aasta augustis patendid nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal. Need olid spiraalsed lõõtsad, mis moodustati S{{6}-kujulise metallriba kerimisel eriseadmetele; Kummiribasid, puuvillast kangast või asbesttrossi kasutati külgnevate mähiste vahele jäävate õmbluste pakkimiseks, tagades lõõtsa sisemise õõnsuse tiheduse.
1894. aastal täiustati nende lõõtsade struktuuri: keriti kaks erineva läbimõõduga metallriba vastassuunas. See konfiguratsioon võimaldas metallribadel üksteist koormuse all tasakaalustada, ületades sellega lõõtsa iseenesliku lahtikerimise probleemi. 1929. aastal toimus lõõtsade konstrueerimises suur tehnoloogiline läbimurre: varem kummiribade või asbestitrosside -kummiribade või asbestitrosside -soonte ebaühtlasest deformatsioonist põhjustatud tihendustõrke täielik lahendamine. See uuendus avas lõõtsade arendamiseks suuri väljavaateid. Seejärel valmistati integreeritud lõõtsad terasest ja vasest{8}}tsingisulamitest (kasutades õmblusteta või keevitatud torusid); need tuginevad gofreeritud külgseinte elastsele deformatsioonile, et säilitada kokkusurutavus või venitatavus, tagades samal ajal usaldusväärse tihendi.
Alates 1950. aastatest kiirenes kiiresti kahe---, kolmeseina--- ja mitme-seinaga lõõtsade,-eriti üli-õhukeseseinaliste-roostevabast terasest-valmistatud lõõtsade väljatöötamine. Erinevate töönõuete täitmiseks kasutati erinevaid tootmistehnikaid, sealhulgas keevitamist, elektroformimist, mehaanikat, hüdraulilist vormimist ja mehaanilist ketramist. Nominaaldiameetrid ulatuvad minimaalselt 2 mm kuni maksimaalselt 400–500 mm, hiiglaslike lõõtsade läbimõõt ulatub kuni 10 meetrini. Lainetuste arv varieerub ühest või kahest pidevate jadadeni, mis ulatuvad sadadesse, tuhandetesse või isegi kümnetesse tuhandetesse.
Arvestades lõõtsa kui metallvoolikute põhikomponendi kriitilist rolli, peegeldab metallist lõõtsa areng tõhusalt metallvoolikute arengut. Hilisemad uuendused-nagu välispinna katmine selliste materjalidega nagu kumm, plast või nailon; metalltraadist või -ribast kaitsva punutise lisamine; ja erinevat tüüpi otsaliitmike lisamine-on viinud erinevate metallvooliku konfiguratsioonide loomiseni, mis on kohandatud paljudele töötingimustele.